Ma tunnen…
…et sees on vaikne pinge. Mitte halb, vaid selline uue-eelne. Justkui midagi tahaks lahti tulla, avaneda, aga vajab veel ühte hingetõmmet. Veel üht lubamist.
Midagi minus liigub, aga veel aeglaselt. Pehmelt. Mitte tormates. Justkui looduski – jaanipäeva aegne valgus ei sunni, vaid lihtsalt on. Kohal.

Ma tunnen, et tahan kirjutada ausamalt.
Mitte ilustada. Mitte pehmendada. Mitte püüelda selle poole, kuidas “peaks” kõlama.
Aga see ei ole alati lihtne. Aus olemine tähendab vahel ka selle välja ütlemist, kui ma ei tea. Kui ma tunnen segadust, igatsust, väsimust – või hoopis ootamatut rahu.

Täna pole minus suuri sõnu. On lihtsalt tunne, et:

✨ Midagi liigub.
✨ Midagi tahab nähtavaks saada.
✨ Ja ma luban sellel tulla. Isegi kui ma veel ei tea, mis kuju see võtab.

Kirjutamine on nagu tuli –
kui ma igapäevaselt väikese leegi annan, siis püsib ta soe. Kui ma liiga kaua ootan, peab jälle nullist süütama. Ja siis kulub nii palju jõudu sellele, et üldse alustadagi. Täna ma hoian. Isegi kui väikesena.
Võib-olla on just see – selle leegi hoidmine – üks olulisemaid harjutusi.

Eluloo teine päev – ja ma ei kirjuta “lugu”, vaid märkan end.
Just täna, siin, jaanipäeva valguses, selles suvises aegluses.
Ja see on piisav.