Jaanilaupäeva hommik

Täna on neljas päev.
Hommik on vaikne. Aga minu sees… mitte veel.

Ärkan rahutu südamega. Öö oli pikk. Natuke unetu, täis tundeid, mis ei andnud rahu. Mälestused tulid lainega tagasi – ei küsinud, kas olen valmis. Nad lihtsalt tulid.

Jaaniõhtud…
Igaüks neist on jätnud jälje.
On olnud aastaid, kus kõndisin üksi – ja see üksindus oli valus. On olnud ka aegu, kus olin kellegi kõrval, aga sisimas ikka täiesti üksi.
Ja siis on olnud hetki, mis tundusid päriselt õiged. Soojad. Puhtad. Hetked, mille sees oleks tahtnud peatuda. Aga aeg ei peatu. Elu liigub.

Täna ma tunnen, kui õrn see piir on – armastuse mäletamise ja armastusest lahtilaskmise vahel. Mõistus ütleb, et tuleb edasi minna. Aga süda ei unusta nii kiiresti. Süda ei käitu ratsionaalselt. Ja see ongi tema olemus.

Ma kirjutan, sest mu sees on kihid, mis tahavad saada sõnadeks.
See ei ole veel tervenemine.
See on lihtsalt lubamine.
Lubamine endal olla ausalt selles kohas, kus ma praegu olen. Mitte ideaalses, mitte “valmis” kohas – vaid päriselt. Selles vahepealses.

Ja see ausus juba ise on tervendav.
Täna ma ei oota midagi suurt. Ma ei pea jõudma kuhugi. Ma vajan ainult ruumi – et olla. Mäletada. Hingata.
Ja panna märgiks: see valu on mööduv, isegi kui ta praegu on veel kohal.
Ja ma tean – kui ma luban tal olla, kui ma ei suru, ei eita – siis ta vaibub. Omal ajal. Omas rütmis. Ilma süütundeta.

Täna ma lihtsalt olen.
Üks jaanilaupäev korraga.
Üks süda korraga.

Kirjutan, sest kirjutades saan hakata end tasapisi uuesti koguma. Mitte kiiresti. Mitte jõuliselt. Vaid leebelt. Nii nagu meri rahuneb pärast tormi.

See ei ole veel rahu.
See ei ole veel uus algus.
Aga see on vahepeatus.

Koht, kus ma ütlen endale:
Sul on lubatud olla kurb. Sul on lubatud igatseda. Ja sul on ka lubatud edasi minna – omas tempos.

Soovin sulle valgust. Rahu. Ja omaenda rütmis kulgemist.
Head jaanilaupäeva.