Kuidas leida see hetk päevas, kui aeg justkui kaob?
See hetk ei teki iseenesest. See tuleb luua. Isegi kui see on hommikul kell kuus või õhtul enne und. See on kohtumine iseendaga. Kohtumine, mida ei saa edasi lükata – vähemalt mitte lõputult.

Milline on mu keskkond?
Istun akna all, tass teed kõrval. Väljas liiguvad pilved ja sees liigub mõte. Keskkond pole ideaalne – vahel on müra, vahel segavad hääled õuest või toast. Aga see hetk siin on minu oma. Ja see on piisav.

Milline on mu sagedus?
Täna on mu sagedus madal, aga teadlikkus tõstab seda. Iga sõna, mis tuleb südamest, loob usku. Usun, et ma saan, et ma suudan. Isegi kui kõhklus sosistab: „Kes sa üldse oled?“ – vastan vaikselt: keegi, kes otsib tähendust.

Sagedus kasvab, kui energia kasvab. See pole ainult mõtteviis, vaid olek. Ja olekut saab muuta. Väikeste valikutega. Ma ei muuda korraga kõike. Aga ma liigun. Samm-sammult.

Kuidas teha kogemusnõustamist teistmoodi?
Võib-olla peitub vastus just kirjutamises. Päriselt kohal olemises. Mitte valmis retseptides, vaid haavatavuses. Sest kui mina julgen olla ehe, siis võib-olla julgeb ka keegi teine.

Tarkusetera, mida täna kaasa võtan:

Mida vähem ma rabistan, seda rohkem ruumi jääb tähendusele.

Kogemusnõustamine ei pea olema loeng, vaid ühine vaikuse hetk. Koht, kus küsimused on teravamad kui vastused – ja just seepärast väärtuslikumad.

Kuidas teha vähem, aga saada rohkem? Võib-olla piisab ühest küsimusest päevas. Ühest mõttest. Ühest sõnast.

Kuidas teha end nähtavaks just sellisena, nagu ma olen?
Kirjutades. Iga päev. Iseendale. Siis ongi kogu elu justkui üks pikk elufilm, kus mina olen režissöör ja vaataja ühes isikus.

Täna kirjutasin. Homme kirjutan jälle.
Ja nii see film sünnib – kaaderhaaval, päev-päevalt.