Jaanijärgse hommiku iva

Täna on viies päev.
Jaanipäev on möödas ja hommik on rahulik. Selline, kus kõik tundub natuke aeglasem, justkui maailm seediks ööd. Ja mina samuti.

Sel aastal ma ei külastanud ühtegi jaanituld.
Ei käinud külas. Ei istunud ümber lõkke. Ei korjanud lillekimpu. Ei pannud padja alla lootust, et keegi unes ilmuks.
Ma lihtsalt kõndisin looduses. Jalutasin aias. Hingasin. Olin.

Ja siis, loomulikult, hiilib ligi küsimus:
Kas nüüd jääb midagi saamata?
Kas kaaslane jääb nägemata, sest ma ei teinud “õigeid” asju?
Kas mu õnn on nüüd aasta jagu väiksem, sest ma ei järgnenud traditsioonile?

Ma ei tea.
Aasta ise näitab, millise näo ta mulle keerab.
Mida ta toob. Kuhu ta viib. Milliseid inimesi, hetki ja pöördeid toob teele.

Mäletan, et eelmisel aastal käisin neljal jaanikul. See tundus eriline. Olin mingis mõttes õnnelik.
Aga täna ma mõistan: kui see tunne muutub iseendastmõistetavaks, kui seda enam ei märgata ega hoita, siis ei jäägi tast järele muud kui mälestus.
Ja see mälestus torkab korraks. Aga ainult korraks. Seejärel ta hajub. Saab osaks sellest, kes ma olen.

Täna ma valin rahu.
Ma ei tee etteheiteid iseendale ega elule.
Ma ei mõõda oma väärtust jaanitulest või lillekimbust.

Ma lihtsalt luban –
et õnn ei sõltu lõkkest, vaid leegist minu sees.
Et lootus ei kao, kui rituaal jääb tegemata.
Et armastus võib tulla ka siis, kui ma ei oota teda unes, vaid leian ta ärkvel olles – kõige lihtsamas hetkes.

Ja see ongi mu tänase päeva iva:
✨ Kõik, mis peab tulema, tuleb ka siis, kui ma ei lähe teda otsima. Vahel on just vaikne jaaniöö see kõige selgem pöördepunkt.

Mitte see, kus midagi suurt juhtub. Vaid see, kus ma ise valin – mitte tormata, mitte täita ootusi, vaid jääda iseendaks. Ja usaldada, et see ongi piisav.