Minu eluloofilm
Uus harjumus – kirjutada iga päev 30 minutit enda mõtteid üles – Kas see on üldse võimalik?
Test 1
20.06.2025On esimene päev. Ma otsustasin, et hakkan iga päev kirjutama – 30 minutit iseenda jaoks. Mitte teistele. Mitte hindamiseks. Vaid kasvamiseks. See on minu sisemaailma ülesfilmimine, kaadrid sellest, mida ma tunnen, usun ja loodan. Aga esimene küsimus tärkas...
Jaanijärgse hommiku iva
Ma ei käinud sel aastal jaanitulel, aga leidsin midagi enamat – vaikuse sees sündis arusaamine, et õnn ei sõltu rituaalist, vaid leegist minu sees.
Jaanilaupäeva hommik
Mälestused, igatsus ja vaikne lubamine – täna ma ei torma edasi, vaid lihtsalt olen. Üks süda korraga.
Valge laeva pardal
Mu elu on nagu meri – muutuv ja ettearvamatu, aga roolis olen mina. Täna vaatan, mis mind siiani kandnud on.
Jaanipäeva häälestus
Täna ei kirjuta ma suuri sõnu. Ma lihtsalt märkan, mida minus liigutab see aeg ja valgus – ja hoian oma sisemist leeki.
Täna algab uus harjumus
Esimene samm iseenda loole – kirjutan iga päev, et kasvada, mitte et tõestada.
Hello world!
Welcome to WordPress. This is your first post. Edit or delete it, then start writing! Featured PublicationsArticles Lorem ipsum dolor sit amet consectetur adipiscing elit. Divi Corner Phasellus malesuada nibh quam A congue ante ultricies sit amet Extra Space Maecenas...
20. juuni 2025
Täna algab uus harjumus.
Ma hakkan kirjutama oma elufilmi – iga päev, 30 minutit.
Järjekindlalt. Iseenda jaoks. Enda sees kasvamiseks.
Ma hakkan kirjutama oma elufilmi – iga päev, 30 minutit.
Järjekindlalt. Iseenda jaoks. Enda sees kasvamiseks.
Aga küsin endalt:
Kas see on üldse võimalik?
Kuidas leida see hetk päevas, kui aeg justkui kaob?
Milline on see keskkond, kus ma praegu olen?
Milline on mu sagedus? Kas ma mõtlen positiivselt? Kas ma usun endasse?
Kas see on üldse võimalik? Kuidas leida see hetk päevas, kui aeg justkui kaob? Milline on see keskkond, kus ma praegu olen? Milline on mu sagedus? Kas ma mõtlen positiivselt? Kas ma usun endasse?Ma märkan, et kui energia ja usk kasvavad, siis kasvab ka sagedus – ja siis tahan rohkem tegutseda. 
See pole ainult mõtteviis, vaid olek. Ja ma muudan seda – samm-sammult, päev-päevalt.
See pole ainult mõtteviis, vaid olek. Ja ma muudan seda – samm-sammult, päev-päevalt.
Ma tahan mõelda kastist välja.
Kuidas saaksin teha kogemusnõustamise teenust teistmoodi?
Kuidas pakkuda midagi, mis päriselt puudutab ja jääb meelde?
Mida vähem ma rabistades teen, seda rohkem ruumi jääb tähendusele.
Kuidas saaksin teha kogemusnõustamise teenust teistmoodi?Kuidas pakkuda midagi, mis päriselt puudutab ja jääb meelde?
Mida vähem ma rabistades teen, seda rohkem ruumi jääb tähendusele.
Ja oi kui palju küsimusi mul taas on… aga need ei hirmuta enam.
Need on justkui kompassid.
Küsimused, mis suunavad loovusele.
Kuidas teha vähem, aga saada rohkem?
Kuidas kasutada kujutlusvõimet, mis meil kõigil on olemas?
Kuidas teha end nähtavaks… just sellisena, nagu ma olen?
Need on justkui kompassid.
Küsimused, mis suunavad loovusele.
Kuidas teha vähem, aga saada rohkem? Kuidas kasutada kujutlusvõimet, mis meil kõigil on olemas? Kuidas teha end nähtavaks… just sellisena, nagu ma olen?See on minu tee. Ja ma teen selle nähtavaks – samm-sammult, sõna-sõnalt, päev-päevalt.
21. juuni 2025
Teine päev – jaanipäeva häälestus 
Istun oma kodu rõdul, vaatan valguse ja pilvede liikumist taevas ja mõtlen:
Mida see hetk mulle räägib?
Mida ma tegelikult tunnen?
Mida see hetk mulle räägib?
Mida ma tegelikult tunnen?
Ma tunnen…
…et sees on vaikne pinge. Mitte halb, vaid selline uue-eelne. Justkui midagi tahaks lahti tulla, avaneda, aga vajab veel ühte hingetõmmet. Veel üht lubamist.
…et sees on vaikne pinge. Mitte halb, vaid selline uue-eelne. Justkui midagi tahaks lahti tulla, avaneda, aga vajab veel ühte hingetõmmet. Veel üht lubamist.
Ma tunnen, et tahan kirjutada ausamalt. Mitte ilustada, mitte joonduda kellegi ootusega, vaid lubada endal kirjutada nii nagu on.
Täna pole minus suuri sõnu. On lihtsalt tunne, et:
Midagi liigub.
Midagi tahab nähtavaks saada.
Ja ma luban sellel tulla. Isegi kui ma veel ei tea, mis kuju see võtab.
Midagi liigub. Midagi tahab nähtavaks saada. Ja ma luban sellel tulla. Isegi kui ma veel ei tea, mis kuju see võtab.Kirjutamine on nagu tuli – kui ma igapäevaselt väikese leegi annan, siis püsib ta soe. Kui ma liiga kaua ootan, peab jälle nullist süütama. Täna hoian seda leeki.
Eluloo teine päev – ja ma ei kirjuta “lugu”, vaid märkan end.
Just täna, siin, jaanipäeva valguses.
Just täna, siin, jaanipäeva valguses.
22. juuni 2025
Kolmas päev – valge laeva pardal
Vaatan täna tagasi oma elule ja mõtisklen, kuidas elu on läinud – mu elu on nagu meri, mis muutub iga päev ja üks olukord vahetub teisega, vahel toimub see hetkega.
Minu valge laev on endiselt teel. Mina olen roolis.
Vaatan täna tagasi oma elule ja mõtisklen, kuidas elu on läinud – mu elu on nagu meri, mis muutub iga päev ja üks olukord vahetub teisega, vahel toimub see hetkega.
Minu valge laev on endiselt teel. Mina olen roolis.
See on see laev, mille olen ise ehitanud – tükk tüki haaval, aasta aastalt. Pardale on tulnud inimesed ja linnud. Mõned pikaks ajaks, mõned vaid hetkeks. Kõik on midagi kaasa toonud.
Just täna, siin jaanipäeva valguses, vaatan, mis on mu laeva kandnud:
Mu kaks poega – uhkus ja sügav armastus. Kõrgkooliõpingud, töö ja laste kõrvalt – raske, aga tehtud. Uus elu – iseseisev elu, kahe teismelise emana – möödas. Oma kodu – mis on peaaegu makstud ja minu oma. Ja üle kõige – mina ise. Siin ja praegu. Ausalt kohal.Need ei ole pelgalt peatused, need on mu aluse põhjad.
Ma tean, et ma oskan hoida kurssi – isegi kui vahel on udu.
Ja see laev liigub veel.
Vaikselt, aga edasi…
Ma tean, et ma oskan hoida kurssi – isegi kui vahel on udu.
Ja see laev liigub veel.
Vaikselt, aga edasi…
Täna ei ole vaja palju öelda.
Kirjutamine on mu tuli.
Annangi täna väikese leegi.
Et laev püsiks soe.
Kirjutamine on mu tuli.
Annangi täna väikese leegi.
Et laev püsiks soe.
23. juuni 2025
Neljas päev – hommik
Täna hommikul ärkan rahutu südamega. Öö oli pikk. Natuke unetu, täis tundeid, mis ei andnud rahu. Mälestused tulid lainega tagasi – ei küsinud, kas olen valmis, lihtsalt tulid. Jaaniõhtud… Igaüks neist on jätnud jälje. On olnud aastaid, kus kõndisin üksi. Teisi, kus olin kellegi kõrval, aga sisimas ikkagi üksi. On olnud ka hetki, mis tundusid päriselt õiged – nii soojad, et nendesse oleks tahtnud jääda. Täna ma tunnen, kui õrn on see piir – armastuse mäletamine ja armastusest lahtilaskmine. Mõistus ütleb, et tuleb minna edasi. Aga süda… ta ei unusta nii kiiresti.
Täna hommikul ärkan rahutu südamega. Öö oli pikk. Natuke unetu, täis tundeid, mis ei andnud rahu. Mälestused tulid lainega tagasi – ei küsinud, kas olen valmis, lihtsalt tulid. Jaaniõhtud… Igaüks neist on jätnud jälje. On olnud aastaid, kus kõndisin üksi. Teisi, kus olin kellegi kõrval, aga sisimas ikkagi üksi. On olnud ka hetki, mis tundusid päriselt õiged – nii soojad, et nendesse oleks tahtnud jääda. Täna ma tunnen, kui õrn on see piir – armastuse mäletamine ja armastusest lahtilaskmine. Mõistus ütleb, et tuleb minna edasi. Aga süda… ta ei unusta nii kiiresti.
Ma kirjutan, sest mu sees on kihid, mis tahavad tulla sõnadesse. See ei ole veel tervenemine. See on lihtsalt lubamine. Lubamine endal olla ausalt selles kohas, kus ma olen – mitte ideaalses, vaid päriselt. Ja see ausus juba ise on tervendav.
Ma ei oota täna midagi suurt. Ainult ruumi – olla. Mäletada. Hingata.
Panna märgiks: see valu on mööduv, kuigi praegu on ta alles kohal.
Ja ma tean – kui ma luban tal olla, siis ühel päeval ta ka vaibub. Vaikselt. Rahus. Ilma süütundeta.
Panna märgiks: see valu on mööduv, kuigi praegu on ta alles kohal.
Ja ma tean – kui ma luban tal olla, siis ühel päeval ta ka vaibub. Vaikselt. Rahus. Ilma süütundeta.
Täna ma lihtsalt olen. Üks jaanilaupäev korraga. Üks süda korraga.
Kirjutan, sest kirjutades saan hakata tasapisi end kokku koguma.
See ei ole veel rahu. See ei ole veel uus algus. Aga see on vahepeatus. Koht, kus ütlen endale: sul on lubatud olla kurb, sul on lubatud igatseda, ja sul on ka lubatud edasi minna – omas tempos, omal moel.
Soovin sulle valgust, rahu ja omaenda rütmis kulgemist.Head jaanilaupäeva.
24. juuni 2025
Viies päev – jaanijärgse hommiku iva
Sel aastal ei külastanud ma ühtegi jaanituld.
Ei käinud külas, ei istunud ümber lõkke, ei korjanud lillekimpu, ei pannud padja alla lootust, et keegi unes ilmuks. Käisin vaid kõndimas looduses ja aias tiiru.
Sel aastal ei külastanud ma ühtegi jaanituld.
Ei käinud külas, ei istunud ümber lõkke, ei korjanud lillekimpu, ei pannud padja alla lootust, et keegi unes ilmuks. Käisin vaid kõndimas looduses ja aias tiiru.
Kas mu õnn on nüüd aasta jagu väiksem?
Kas jääb kaaslane nägemata, sest rituaal jäi tegemata?
Kas jääb kaaslane nägemata, sest rituaal jäi tegemata?
Ma ei tea.
Eks aasta ise näitab, millise näo ta mulle keerab.
Mida toob, kuhu viib, milliseid inimesi, hetki ja pöördeid toob teele.
Eks aasta ise näitab, millise näo ta mulle keerab.
Mida toob, kuhu viib, milliseid inimesi, hetki ja pöördeid toob teele.
Mäletan, et eelmisel aastal käisin neljal jaanikul. See tundus eriline. Olin mingis mõttes õnnelik.
Aga kui see tunne muutub iseendastmõistetavaks, kui seda enam ei märgata ega hoita, siis ei jäägi tast järele muud kui mälestus.
Ja see mälestus torkab korraks. Aga ainult korraks.
Aga kui see tunne muutub iseendastmõistetavaks, kui seda enam ei märgata ega hoita, siis ei jäägi tast järele muud kui mälestus.
Ja see mälestus torkab korraks. Aga ainult korraks.
Täna ma valin rahu.
Ma ei tee etteheiteid iseendale ega elule.
Ma ei mõõda väärtust jaanitulest või kimbust.
Ma ei tee etteheiteid iseendale ega elule.
Ma ei mõõda väärtust jaanitulest või kimbust.
Ma lihtsalt luban – et õnn ei sõltu lõkkest, vaid leegist minu sees.
Et lootus ei kao, kui rituaal jääb tegemata.
Et armastus võib tulla ka siis, kui ma ei oota teda unes, vaid leian ta ärkvel olles – kõige lihtsamas hetkes.
Et lootus ei kao, kui rituaal jääb tegemata.
Et armastus võib tulla ka siis, kui ma ei oota teda unes, vaid leian ta ärkvel olles – kõige lihtsamas hetkes.
Ja see ongi mu tänase päeva iva:
Kõik, mis peab tulema, tuleb ka siis, kui ma ei lähe teda otsima.
Vahel on vaikne jaaniöö see kõige selgem pöördepunkt.
Kõik, mis peab tulema, tuleb ka siis, kui ma ei lähe teda otsima. Vahel on vaikne jaaniöö see kõige selgem pöördepunkt.25. juuni 2025
Kuues päev – väike kiri Sulle, kes Sa seda praegu vajad
Sulle… jah, just Sulle.
Kõige paremale inimesele, kellel on hea süda ja ilus hing. Sulle, kes oled võib-olla praegu jaaniajast veidi väsinud, võib-olla segaduses, aga siiski olemas – täiega, ausalt ja päriselt.
Kõige paremale inimesele, kellel on hea süda ja ilus hing. Sulle, kes oled võib-olla praegu jaaniajast veidi väsinud, võib-olla segaduses, aga siiski olemas – täiega, ausalt ja päriselt.
Olgu Sul kõik see, mida osta ei saa:
tervis, mis hoiab,
armastus, mis toidab,
ja õnn – see vaikne, soe, mis tuleb suvalisel hetkel, kui keegi naeratab või linnud laulavad täpselt õigel noodil. Ja muidugi – head sõbrad kuluvad ka alati ära. Sellised, kes ei ütle, et “ole nüüd tugev”, vaid pigem: “tule, istume korraks, vaikime koos.”
tervis, mis hoiab, armastus, mis toidab, ja õnn – see vaikne, soe, mis tuleb suvalisel hetkel, kui keegi naeratab või linnud laulavad täpselt õigel noodil. Ja muidugi – head sõbrad kuluvad ka alati ära. Sellised, kes ei ütle, et “ole nüüd tugev”, vaid pigem: “tule, istume korraks, vaikime koos.”Ela rõõmuga.
Jah, isegi siis, kui Sul on paras ports elu laual. Probleemid ei kao sellest, et me nendega naerame, aga vahel muutuvad nad väiksemaks – vähemalt hetkeks.
Sest elu…
Elu on üks suur, segane, imeline asi. Täis tundeid, vigu, hetki ja inimesi, kes meid millegipärast ikka veel edasi kannavad.
Jah, isegi siis, kui Sul on paras ports elu laual. Probleemid ei kao sellest, et me nendega naerame, aga vahel muutuvad nad väiksemaks – vähemalt hetkeks.
Sest elu…
Elu on üks suur, segane, imeline asi. Täis tundeid, vigu, hetki ja inimesi, kes meid millegipärast ikka veel edasi kannavad.
Täna ma tuletan endale meelde:
Ma ei pea olema täiuslik, et olla tänulik.
Ma ei pea kõike kontrollima, et olla kohal.
Ja ma võin vahel lihtsalt naerda. Isegi läbi pisarate.
Ma ei pea olema täiuslik, et olla tänulik. Ma ei pea kõike kontrollima, et olla kohal. Ja ma võin vahel lihtsalt naerda. Isegi läbi pisarate.Aitäh, elu. Tänase päeva eest.
26. juuni 2025
Seitsmes päev-täielik oma rahus ja valguses.
Täna hommikul ärkasin selge sinise taeva alla. Ei ühtegi pilve. Päike lihtsalt säras – rahulikult, kindlalt, justkui ütlemata: olen olemas, ära muretse. Ja ma jäin hetkeks vaatama.
Meil on inimestena kummaline komme – päikese üle rõõmustada, aga ainult siis, kui see ei ole liiga ere ega kuum. Vihma eest varjuda, aga hiljem kurta, et maa on kuiv. Kogu aeg oleks nagu midagi natuke valesti. Või vähemasti „võinuks teisiti“.
Aga maa… tema ei küsi. Tema võtab vastu. Sest tema teab – vihma on vaja, päikest ka. Kõike on vaja. Ja kõige aluseks on vaheldumine ja tasakaal.
Meie kehadel on ka oma ilm – vahel kurnatus, vahel voolavus. Vahel vihmane meeleolu, vahel selge taevas sisemuses. Me tahame nii palju – aga otsime samal ajal rahu. Ja rahu ei sünni siis, kui kõik on ideaalne. Rahu sünnib leppimisest. Mõistmisest, et kõik vaheldub – ja just see on elu.
Üks hiljutine film tuli meelde. Puhkus, soe meri, selgus… ja siis ootamatu katastroof. Kõik muutus hetkega.
See tuletas meelde, kui hästi meil tegelikult on. Et meil on vihm, mis tuleb ja läheb. Päike, mis ei põleta meid tuhaks. Et loodus kõneleb, aga ei karju.
See tuletas meelde, kui hästi meil tegelikult on. Et meil on vihm, mis tuleb ja läheb. Päike, mis ei põleta meid tuhaks. Et loodus kõneleb, aga ei karju.
Ja mina olen tänulik.
Et saan elada paigas, kus tormid mööduvad.
Et saan endas lubada vihma ja päikest vaheldumisi.
Et elu ei pea olema pidev päike ega üks suur sadu – piisab sellest, kui on liikumine.
Ja kui ma seda märkan, siis ongi juba rahu.
Et saan elada paigas, kus tormid mööduvad.
Et saan endas lubada vihma ja päikest vaheldumisi.
Et elu ei pea olema pidev päike ega üks suur sadu – piisab sellest, kui on liikumine.
Ja kui ma seda märkan, siis ongi juba rahu.
27. juuni 2025
Kaheksas peatükk – Unenäo sees ja taga
Mida üldse uskuda? Ja mida mitte?
Unenägude maailm on kummaline – pehme, vahel helge, vahel tumedalt tihe. Kas inimene usub seda, mida ta unes näeb? Või hoopis tunnet, mis pärast jääb?
Mõni ütleb, et unenäod on alateadvuse puhastus. Mõni, et seal rändab hing. Võta siis kinni. On neid, kes ei näe midagi. Ja neid, kes näevad iga öö. Värvides, lõhnades, detailides. Mõnikord jäävad need meelde. Mõnikord pole see üldse oluline.
Unenägude maailm on kummaline – pehme, vahel helge, vahel tumedalt tihe. Kas inimene usub seda, mida ta unes näeb? Või hoopis tunnet, mis pärast jääb?
Mõni ütleb, et unenäod on alateadvuse puhastus. Mõni, et seal rändab hing. Võta siis kinni. On neid, kes ei näe midagi. Ja neid, kes näevad iga öö. Värvides, lõhnades, detailides. Mõnikord jäävad need meelde. Mõnikord pole see üldse oluline.
On nähtud unenägusid, mis viivad tagasi – või hoopis edasi.
Hetkedesse, mida ei saa olla olnud, ja ometi… tunne ütleb, et on.
Nagu oleksin ajas rännanud. Mitte keegi ei nimeta seda hullumeelsuseks – kui ise tead, et oled selge. Selgem kui mõni ärkvel päev.
Hetkedesse, mida ei saa olla olnud, ja ometi… tunne ütleb, et on.
Nagu oleksin ajas rännanud. Mitte keegi ei nimeta seda hullumeelsuseks – kui ise tead, et oled selge. Selgem kui mõni ärkvel päev.
On olnud ka neid öid, kus keha on nagu lukus. Silmad näevad, meel on ärkvel, aga liigutada ei saa. Luupainaja, öeldakse. Jah – seda on kogetud. Õnneks harva. Aga kui kord on olnud, siis keha mäletab.
Ja ometi…
Igal hommikul, kui silmad avanevad, on alles midagi – killuke teisest maailmast. Mõni unenägu tahab endaga kaasas kandmist. Mõni jääb kuhugi udusesse kihti tagasi. Aga tunne – see, mis jääb – on mõnikord tähtsam kui sisu ise.
Igal hommikul, kui silmad avanevad, on alles midagi – killuke teisest maailmast. Mõni unenägu tahab endaga kaasas kandmist. Mõni jääb kuhugi udusesse kihti tagasi. Aga tunne – see, mis jääb – on mõnikord tähtsam kui sisu ise.
Ehk ei peagi kõike mõistma. Ehk ongi unenäod kingitus – lubadus, et maailm ei ole ainult see, mida silmad näevad.
Millist unenägu oled sina kandnud endas päevi, aastaid, elu?Anna märku, kui soovid!
28. juuni 2025
Üheksas päev – värvid looduses ja minus
Jaanilaupäeva jalutuskäik viis mind pildistamise lainele. Loodus oli nagu avatud raamat – värvid, valgused, liikumine. Iga lilleõis, iga tuuleiil, iga lendlev vesineitsik…
Neid isaseid vesineitsikuid oli mitmeid. Nad liuglesid koos, vaevumärgatavalt – neid tabada oli keeruline, aga lõpuks saime pildile.
Jaanilaupäeva jalutuskäik viis mind pildistamise lainele. Loodus oli nagu avatud raamat – värvid, valgused, liikumine. Iga lilleõis, iga tuuleiil, iga lendlev vesineitsik…
Neid isaseid vesineitsikuid oli mitmeid. Nad liuglesid koos, vaevumärgatavalt – neid tabada oli keeruline, aga lõpuks saime pildile.
Need hetked looduses…
Need on midagi enamat kui lihtsalt jalutuskäik.
Need on väike tagasitee enda juurde.
Lilled, valgus, vabadus märgata – need viivad korraks eemale sellest, mis peas keerleb.
Aga samas toovad lähemale sellele, mis on päriselt oluline.
Need on midagi enamat kui lihtsalt jalutuskäik.
Need on väike tagasitee enda juurde.
Lilled, valgus, vabadus märgata – need viivad korraks eemale sellest, mis peas keerleb.
Aga samas toovad lähemale sellele, mis on päriselt oluline.
See rahulik voog, mis tekib liikumisest, vaatamisest, olemisest – see tervendab.
Ja seda tervendust on praegu väga vaja.
Ja seda tervendust on praegu väga vaja.
Olla iseendaga.
Kuulata vaikust.
Leida need värvid, mis on peidus minu sees – need, mis on vahepeal tuhmunud, varju jäänud.
Aga nad on olemas.
Ja nad tulevad jälle nähtavale.
Kuulata vaikust.
Leida need värvid, mis on peidus minu sees – need, mis on vahepeal tuhmunud, varju jäänud.
Aga nad on olemas.
Ja nad tulevad jälle nähtavale.
Täna olen lihtsalt tänulik sellele hetkele.
Tänulik, et sain märgata.
Et sain hingata.
Et elu lubas mul vaikselt taastuda – läbi värvide, looduse ja kohalolu.
Tänulik, et sain märgata.
Et sain hingata.
Et elu lubas mul vaikselt taastuda – läbi värvide, looduse ja kohalolu.
29. juuni 2025
Kümnes päev – oma ruumi hoidmine
On aegu, mil tuleb väga selgelt tunnetada, kus lõpeb meie ja kus algab mina. Ja vahel, isegi kui see „meie“ on kestnud kaua – tuleb ühel hetkel taipamine: olen liiga palju andnud endast ära. Liiga palju alla neelanud. Liiga palju selgitanud, õigustanud, lootnud. Ma ei räägi sellest, et kõik suhted peaks katkema. Räägin sellest, kui oluline on oskus vaadata ausalt iseendale otsa, kui tunned, et sinus on jäänud järjest vähem sinust endast järele.
Mõnikord ei ole armastus see, mis jääb. Mõnikord jääb sõltuvus – vajadus, lootus, hirm. Sest keegi on osavalt pannud sind uskuma, et sa ei tohi mõelda endale, et sinu tunded on „liiga palju“, et sul pole õigust küsida, kui midagi ei sobi. Ja nii hakkadki vaikselt kaduma. Kõigepealt enda jaoks. Siis ka teiste jaoks. Kuni ühel hetkel… tuleb tunne, et enam ei mahu sellesse vaikimisse ära.
Täna on see ärkamine. Tugev. Ebamugav. Aga vajalik. Ma ei tea mis saab. Aga ma jagan seda, et on täiesti okei seada piire ka siis, kui see kellelegi ei meeldi. On sobiv lõpetada mäng, kus ainult sinult midagi oodatakse, aga vastu ei pakuta midagi peale pingete ja süütunde.
On okei valida ennast. Isegi kui käed värisevad ja süda peksab.
Ja mis kõige olulisem – ei pea midagi lõhkuma, et ennast tagasi saada. Vahel piisab sellest, et hakkad vaikselt… ennast kuulama. Ja uskuma.
Kui oled samas kohas, tea: Sa ei ole üksi. Piiride seadmine ei tee sinust halba inimest. See teeb sinust inimese, kes austab iseennast. Kui sa tunned, et vajad tuge, et neid piire taas tunnetada ja sõnastada, siis tea: abi küsida on tugevus, mitte nõrkus.30. juuni 2025
11 päev – Sõnad kui loitsud
Ma olen hakanud järjest selgemalt mõistma, kui suur on sõnade ja mõtte jõud. Mitte ainult selles, mida ma teistele ütlen, vaid eelkõige – mida ma endale ütlen.
Ma olen hakanud järjest selgemalt mõistma, kui suur on sõnade ja mõtte jõud. Mitte ainult selles, mida ma teistele ütlen, vaid eelkõige – mida ma endale ütlen.
Iga mu mõte kannab sõnu, ja iga sõna loob midagi. Teadlikult või alateadlikult. Mõnikord on need hääled minus karmid, katkised, kahtlejad – ja ma märkan, kuidas nad kujundavad mu päeva, mu tundeid, isegi mu otsuseid.
Ma õpin iga päevaga uuesti, kuidas rääkida endaga armastavalt. Mitte läbi “peab” ja “miks ma jälle”, vaid läbi “ma tahan”, “ma valin”, “ma otsustan”.
Need sõnad toovad minu sisse selgust ja valgust. Nagu oleks keegi minus hakanud sosistama uut keelt – elu keelt.
Need sõnad toovad minu sisse selgust ja valgust. Nagu oleks keegi minus hakanud sosistama uut keelt – elu keelt.
Ma ei taha enam loitsida ennast läbi kriitika ega kurnava enesekõne. Ma tahan, et mu sisemine dialoog oleks minu kodu, mitte lahinguväli.
Ma tahan, et mu sõnad looksid, mitte lõhuksid.
Et nad oleksid peeglid, mitte haavad.
Ma tahan, et mu sõnad looksid, mitte lõhuksid.
Et nad oleksid peeglid, mitte haavad.
Ja jah, see nõuab teadlikkust. Et ma kuulaks end hommikul ja õhtul, märkaks “aga” ja “ei saa” ning vahetaks need välja selguse vastu.
Ma valin edu. Ma valin rahu. Ma valin endale rääkida nagu kallile sõbrale.Sõnad on loitsud – ma ei kasuta neid enam hooletult.
Ma räägin nii, et mu süda kuuleks. Ja usuks.
Ma räägin nii, et mu süda kuuleks. Ja usuks.
1. juuli 2025
12 päev – kohtumise ootus Jaapaniga
On hetki, kus elu saadab kutse, mis kõlab otse südames. Ja vahel ei tule see kutse mitte suurelt ja valjult, vaid õrna Jaapani tuulevaibana…
Nii on minul praegu – ootus kohtumiseks Shikoku saare südame ja armsa Merikesega, kes juba üle aasta Jaapanis elab.
Nii on minul praegu – ootus kohtumiseks Shikoku saare südame ja armsa Merikesega, kes juba üle aasta Jaapanis elab.
Täna tuleb see õhtuhetk – rännak, mis ei eelda lennupiletit, vaid kohalolu.
Jaapani roheline tee,
lood, mis avanevad nagu bambusrullid – kihthaaval, sügavalt, vaikselt.
ja päris jutuajamised inimesega, kes on Jaapanis tõeliselt kohal, mitte lihtsalt mööduv rändur.
Jaapani roheline tee, lood, mis avanevad nagu bambusrullid – kihthaaval, sügavalt, vaikselt. ja päris jutuajamised inimesega, kes on Jaapanis tõeliselt kohal, mitte lihtsalt mööduv rändur.Olen ise alati tundnud, et Jaapan kõneleb teist keelt – looduse, vaoshoituse, detailide ja sügava spirituaalsuse keelt.
Ja nüüd saan sellele lähemale tulla. Kolm tundi kuulamist, kohalolu ja inspiratsiooni – see tundub nagu kingitus.
Ja nüüd saan sellele lähemale tulla. Kolm tundi kuulamist, kohalolu ja inspiratsiooni – see tundub nagu kingitus.
Olen ootusärev.
Kohvrit ei paki. Aga südames on tunne, et rännak algab juba enne, kui uksest välja astun.
Kohvrit ei paki. Aga südames on tunne, et rännak algab juba enne, kui uksest välja astun.
Muljed kohtumisest, rännakust ja kõigest, mis minus liikuma läheb, jagan hiljem postitusena. Ma tean, et see tuleb kindlasti.2. juuli 2025
Kolmeteistkümnes päev – aus maailm ja toetavad inimesed
Viimaste päevade vestlustest on mulle jäänud kõlama üks väga selge tunne – aus maailm loob hea suhtluse.
See tähendab seda, et kui ma olen päriselt mina – aus, mitte peituv ega rollis –, siis hakkab ka suhtlus muutuma.
Siis ei ole see enam ainult pallisein, mille vastu oma mõtteid põrgatada. Koos teise inimesega tuleb mängu midagi palju enamat – loovus, peegeldus, ootamatus.
See tähendab seda, et kui ma olen päriselt mina – aus, mitte peituv ega rollis –, siis hakkab ka suhtlus muutuma.
Siis ei ole see enam ainult pallisein, mille vastu oma mõtteid põrgatada. Koos teise inimesega tuleb mängu midagi palju enamat – loovus, peegeldus, ootamatus.
Üksi saab kontrollida. Saab teada, mis suuna pall võtab.
Aga koos on elu ettearvamatum. Jah, võib-olla ka haavatavam.
Aga ka suurem, sügavam, kohe nagu päris. Olen hakanud aina rohkem mõistma, kui oluline on hoida enda ümber inimesi, kes ei kahanda, vaid toetavad. Kes ei kahtle sinuga koos su unistustes, vaid aitavad sul neid hoida – isegi kui need on alles vormimata. Rääkides oma soovidest, mõtetest ja isegi kahtlustest, kasvan iseendale lähemale. Sest välja rääkimine ei ole lihtsalt jagamine – see on väe kogumine.
Aga koos on elu ettearvamatum. Jah, võib-olla ka haavatavam.
Aga ka suurem, sügavam, kohe nagu päris. Olen hakanud aina rohkem mõistma, kui oluline on hoida enda ümber inimesi, kes ei kahanda, vaid toetavad. Kes ei kahtle sinuga koos su unistustes, vaid aitavad sul neid hoida – isegi kui need on alles vormimata. Rääkides oma soovidest, mõtetest ja isegi kahtlustest, kasvan iseendale lähemale. Sest välja rääkimine ei ole lihtsalt jagamine – see on väe kogumine.
Ma usun, et iga heatahtlik mõte, iga ausalt öeldud sõna, iga toetav kuulamine liigutab midagi nähtamatut, aga väga olulist. See on ahelreaktsioon headusest, julgusest, toetamisest. Ma ei taha olla inimene, kes vaid kuulab ja noogutab. Ma tahan olla inimene, kelle kõrval saab öelda:
“Ma tahan. Ma loodan. Ma proovin.”
Ja selle eest mitte hinnata, vaid hoida ruumi.
“Ma tahan. Ma loodan. Ma proovin.”
Ja selle eest mitte hinnata, vaid hoida ruumi.
Kui sul on täna mõte, unistus või hirm, mida oled liiga kaua oma seina vastu põrgatanud – siis tea: kui jagad seda õigel ajal õigetele inimestele, hakkab see kasvama.3. juuli 2025
Eluloofilmi – 14 päev ja mõte 
Olen aastaid kandnud endas üht mõtet, mis on saanud mulle teejuhiks: „Oma vead ja ebaõnnestumised saad muuta voorusteks, lubades positiivsel väljenduda oma elus…“ – (Eileen Caddy, Teekond Iseendasse). See pole pelgalt ilus lause – see on sisemine otsus. Otsus vaadata endasse ausalt, hellalt ja lootusega.
Olen teinud vigu. Olen eksinud, otsinud, kukkunud ja kahtlenud. Aga täna tean – iga kord, kui ma valin näha endas head, ilu, väärtust, toimub midagi. Mu mõtted hakkavad end ümber seadma. Mu meel muutub pehmemaks. Elu muutub toetavamaks. Ja kogemusnõustajana tean ka seda:
Vahel on ainus, mida inimene vajab – üks teine inimene, kes ei lase tal oma paadil ümber minna. Keegi, kes seisab kõrvalt ja ütleb: „Ma hoian sind. Ma usun, et sa tuled sellest läbi.“Sest vahel lihtsalt ei tea, kuidas edasi minna.
Ja just siis on oluline osata küsida abi. Oluline on lubada end ümbritseda inimestega, kes aitavad tasakaalu tagasi tuua. Mitte kangelast mängida, vaid lubada endal olla inimene.
Ja just siis on oluline osata küsida abi. Oluline on lubada end ümbritseda inimestega, kes aitavad tasakaalu tagasi tuua. Mitte kangelast mängida, vaid lubada endal olla inimene.
Täna tahan öelda:
Kui sa otsid headust, sa leiad selle.
Kui sa mõtled valguses, valgus tulebki.
Ja kui sa hakkad uskuma, et sa tohid särada, siis hakkadki särama.
Kui sa otsid headust, sa leiad selle. Kui sa mõtled valguses, valgus tulebki. Ja kui sa hakkad uskuma, et sa tohid särada, siis hakkadki särama.Iga päev võib olla valguse ja elu pidu. Mine julgelt enda valgusele vastu – isegi kui see on alles habras ja uinuv. Sest see, millele sa tähelepanu pöörad, see hakkab kasvama.
Nii ka sina.
Nii ka mina.
Nii ka sina.
Nii ka mina.
4. juuli 2025
15 päev – kui armastus muutub vaikseks lahkumiseks…
Mitte sellepärast, et ma oleksin lakanud armastamast.
Vaid sellepärast, et ma hakkasin lõpuks armastama iseennast.
Mitte sellepärast, et ma oleksin lakanud armastamast.
Vaid sellepärast, et ma hakkasin lõpuks armastama iseennast.
Ma ei jää kohta, kus tuleb end pidevalt pisendada.
Ma ei jää suhtesse, kus armastus tähendab ellujäämist, mitte kooskasvamist.
Ma ei palu austust, rahu ja turvalisust – need peaksid olema loomulik osa armastusest, mitte kingitus.
Ma ei jää suhtesse, kus armastus tähendab ellujäämist, mitte kooskasvamist.
Ma ei palu austust, rahu ja turvalisust – need peaksid olema loomulik osa armastusest, mitte kingitus.
Lahkumine ei ole alati allaandmine.See on valus, aga selge valik: ma ei kaota ennast, püüdes sind hoida.
See ei ole kibestumus – see on selgus.
Ja sel hetkel, kui valin iseenda rahu, hakkan paranema.
Kuula oma südant. Aga järgi oma hinge.5. juuli 2025
16 päev – Kogemusnõustajana näen…
…kui keeruline on inimestel rääkida sellest, mis tegelikult sees toimub. Mitte seepärast, et tundeid poleks. Vaid seepärast, et tunded on liiga päris – liiga suured, liiga haavatavad, liiga rasked välja öelda. Sageli ei osata vabandada nii, nagu teine ootab. Ei osata öelda “ma vajan sind”, ilma et see kõlaks kuidagi poolikult või häbenedes.
Aga see ei tähenda, et tunded puuduksid. Vastupidi – need on sageli veelgi sügavamad. Iga katkine hetk, iga paus, iga tülijärgne vaikus võib haiget teha. Ja vahel rohkemgi kui näha osatakse.
On neid, kes vaikivad, sest nad ei tea, kuidas lähemale tulla. On neid, kes armastavad… aga valesti. Kohmakalt. Vaikselt. Enda moodi. Ja siis juhtubki, et keegi ütleb valel hetkel valesti – või ei ütle üldse.
…kui keeruline on inimestel rääkida sellest, mis tegelikult sees toimub. Mitte seepärast, et tundeid poleks. Vaid seepärast, et tunded on liiga päris – liiga suured, liiga haavatavad, liiga rasked välja öelda. Sageli ei osata vabandada nii, nagu teine ootab. Ei osata öelda “ma vajan sind”, ilma et see kõlaks kuidagi poolikult või häbenedes.
Aga see ei tähenda, et tunded puuduksid. Vastupidi – need on sageli veelgi sügavamad. Iga katkine hetk, iga paus, iga tülijärgne vaikus võib haiget teha. Ja vahel rohkemgi kui näha osatakse.
On neid, kes vaikivad, sest nad ei tea, kuidas lähemale tulla. On neid, kes armastavad… aga valesti. Kohmakalt. Vaikselt. Enda moodi. Ja siis juhtubki, et keegi ütleb valel hetkel valesti – või ei ütle üldse.
Aga see ei tähenda, et tal poleks valus. See tähendab, et ta õpib alles armastama. Ja vahel on see õppimine just see kõige raskem osa – mitte armastamine ise, vaid selle näitamine.
Kui oled suhtes, kus üks pool vaikib ja teine väsib, siis tea:
Vaikus ei tähenda alati hoolimatust.
Vahel on see hirm.
Hirm kaotada.
Hirm, et “kui ma näitan, kui väga sa mulle korda lähed, siis võib-olla sa lähed hoopis kiiremini”.
Vaikus ei tähenda alati hoolimatust. Vahel on see hirm.Hirm kaotada.
Hirm, et “kui ma näitan, kui väga sa mulle korda lähed, siis võib-olla sa lähed hoopis kiiremini”.
Kogemusnõustajana ma ei anna lihtsaid vastuseid. Aga ma näen, kuidas pindmise jonnakuse all on sageli peidus sügav armastus.
Lihtsalt see ei tule alati välja nii, nagu teine oskab vastu võtta.
Lihtsalt see ei tule alati välja nii, nagu teine oskab vastu võtta.
Kui sa ise oled see, kes vaikib, tea: sul on õigus õppida.
Ja kui sa oled see, kes ootab, küsi: kas sa oled valmis ootama, kuni teine õpib? Ja kui mitte – on ka see aus.Me kõik oleme inimesed, kes vahel armastavad valesti.
Aga tähtis on, et me tahame õppida.
Koos, mitte ainult üksi.
Aga tähtis on, et me tahame õppida.
Koos, mitte ainult üksi.
6. juuli 2025
Eluloofilmi 17 päev – minu nähtav ja nähtamatu väli
Olen hakanud üha enam tunnetama, et minu ümber on midagi nähtamatut, aga väga päris. Midagi, mis peegeldab minu sisemust – minu mõtteid, tundeid, seisundeid.
See on minu energiaruum.
See on minu energiaruum.
Kui ma olen rahutu, segaduses või alla surunud tundeid täis, muutub ka see ruum kitsaks ja raskeks.
Ja kui ma olen liikumises, hingan looduses, puhkan, luban endal lihtsalt olla, siis muutub see ruum kergemaks. Avatumaks.
Ma märkan, kuidas mu suhted muutuvad pehmemaks, keha on kergem ja hingamine sügavam.
Ja kui ma olen liikumises, hingan looduses, puhkan, luban endal lihtsalt olla, siis muutub see ruum kergemaks. Avatumaks.
Ma märkan, kuidas mu suhted muutuvad pehmemaks, keha on kergem ja hingamine sügavam.
Viimasel ajal olen eriti teadlik, kuidas mind ümbritsevad inimesed ja olukorrad mu energiat mõjutavad. Mõni inimene tõmbab kogu ruumi pingule – teine toob kergust juurde. See teadlikkus on pannud mind paremini valima, kuhu ma end viin ja keda enda ligi luban. Täna küsin endalt:
Kuidas ma täna oma energiaruumi hoian?
Kas ma luban endal puhata? Kas ma liigun? Kas ma märkan, kuidas ma ennast tunnen?
Kuidas ma täna oma energiaruumi hoian? Kas ma luban endal puhata? Kas ma liigun? Kas ma märkan, kuidas ma ennast tunnen?See ruum minu ümber on osa minust. Ja ma valin üha enam hoida seda selge ja puhtana – mitte ainult enda, vaid ka nende pärast, kes mu lähedal on.
7. juuli 2025
Eluloofilmi 18 päev – 7.7.7 ja see koht, kuhu ma olen jõudmas
Täna on 7.7.7. Arvude mäng, mille tähendus saab tugevaks just siis, kui see päriselt puudutab.
Täna hommikul ärkasin unenäost.
Sellest, mis polnud lihtsalt öine seiklus, vaid sõnum.
Märguanne, et ma olen kuskil muutuse piiril.
Et ma ei pea enam otsima aktsepteerimist sealt, kus seda ei tule.
Et ma ei pea punnitama end nähtavaks valedele silmadele.
Sellest, mis polnud lihtsalt öine seiklus, vaid sõnum.
Märguanne, et ma olen kuskil muutuse piiril.
Et ma ei pea enam otsima aktsepteerimist sealt, kus seda ei tule.
Et ma ei pea punnitama end nähtavaks valedele silmadele.
See unenägu ütles vaikselt, aga kindlalt:
“Su koht on olemas. Võib-olla mitte seal, kus arvasid, aga seal, kus sind päriselt nähakse.”
“Su koht on olemas. Võib-olla mitte seal, kus arvasid, aga seal, kus sind päriselt nähakse.”
Ja nii palju läks kokku sellega, mida ma tundsin ka ärkvel olles.
Loen hommikul üht ausat postitust. Seal seisab:
„Minu töö on mu elu. Ja mu elu on puhkus.“
Loen hommikul üht ausat postitust. Seal seisab:
„Minu töö on mu elu. Ja mu elu on puhkus.“See jäi mu sisse helisema.
Ma ei jaga end enam tükkideks.
Ma ei paki end kastidesse, kus ühes puhkad ja teises punnitad.
Ma ei jaga end enam tükkideks.
Ma ei paki end kastidesse, kus ühes puhkad ja teises punnitad.
Viimased kaks kuud äriplaaniga – see oli töö, jah. Aga see oli ka teekond. Looming. Sisemine liikumine.
Lõputöö iseendale: “Kelleks ma tahan päriselt saada?”
Ja ma sain teada – ma juba olengi.
Lõputöö iseendale: “Kelleks ma tahan päriselt saada?”
Ja ma sain teada – ma juba olengi.
Ma ei ela kaheksast viieni.
Ma ei kirjuta automaatvastuseid.
Ma ei kao iseenda juurest selleks, et sobituda.
Ma ei kirjuta automaatvastuseid.
Ma ei kao iseenda juurest selleks, et sobituda.
Täna, sellel 7.7.7-päeval, ütlen endale:Ma olen kohal, kui tahan.
Ma olen eemal, kui vajan.
Ma liigun oma rütmis.
Ja see rütm ei vaja kellegi luba ega seletust.
Ma tean, miks ma nii elan.
Ja ma luban endal elada veel rohkem oma moodi.
Ja ma luban endal elada veel rohkem oma moodi.
8. juuli 2025
Eluloofilmi 19 päev – mesilane minus
Nüüd on see tehtud.
Esitatud.
Minu suur töö – äriplaan.
Esitatud.
Minu suur töö – äriplaan.
Kaks kuud olen seda hoole ja südamega ladunud, nagu mesilane oma kärge. Tühjast ei sünni midagi. Tuleb koguda. Märgata. Kanda. Ja ehitada. Iga lause, iga lehekülg, iga pisiasi – see on olnud nagu rakuke selles kärjes. Väike, aga vajalik.
Nüüd tuleb oodata.
Kas see, mida ma lõin, on midagi, mida keegi peab väärt toetamist?
Ja kui ei ole… Siis ma tean: kärg on alles. Töö on tehtud. Sisu olemas. Mina olen olemas.
Kas see, mida ma lõin, on midagi, mida keegi peab väärt toetamist?
Ja kui ei ole… Siis ma tean: kärg on alles. Töö on tehtud. Sisu olemas. Mina olen olemas.
Iga päev on mu elus midagi muutumas.
Vahel rohkem, vahel vähem.
Aga nagu mesilane teab – tähtis pole korraga kogu aed läbi käia.
Oluline on püsida suunas. Oma tiivalöökide rütmis.
Vahel rohkem, vahel vähem.
Aga nagu mesilane teab – tähtis pole korraga kogu aed läbi käia.
Oluline on püsida suunas. Oma tiivalöökide rütmis.
Mõni hommik algab vaikselt, mõni natuke kiiremalt.
Aga iga päev on võimalus midagi muuta.
Võib-olla mitte kohe elu… aga kasvõi vaasis lilled.
Aga iga päev on võimalus midagi muuta.
Võib-olla mitte kohe elu… aga kasvõi vaasis lilled.
Rahvatarkus, mis täna minuga kõlas:
Elus pole oluline olla esimene, vaid püsida omal kohal.
Just see – omal kohal. Omas rütmis. Oma kärjes.
Elus pole oluline olla esimene, vaid püsida omal kohal.Just see – omal kohal. Omas rütmis. Oma kärjes.
Ma ei tea, milline oli su eilne päev.Aga ma soovin, et tänane oleks pehmem ja parem.
Tervem ja sisemiselt rikkam.
Või vähemalt… natuke lähemal sellele, mis on päriselt sinu
9. juuli 2025
Eluloofilmi 20 päev – mõtted rahast ja väärtusest
Just praegu, kui äriplaan on esitatud ja ma olen nagu hingetõmbel enne järgmise sammu astumist, jäi mulle silma Karmo postitus rahast. Ja see puudutas. Õigel hetkel, nagu need asjad kipuvad tulema.
Raha. See ei ole ainult number, millele pilk peale visata.
See on peegel. Tundlik ja aus.
See on peegel. Tundlik ja aus.
Ma vaatan nüüd sellele kõigele tagasi – nendele nädalatele, kuudele, kus ma äriplaani kirjutasin – ja mõistan: see polnud ainult äriline dokument. See oli minu väärtuse lahti kirjutamine.
Iga sõna, iga kalkulatsioon, iga eesmärk oli minu sisemise usu peegeldus.
Iga sõna, iga kalkulatsioon, iga eesmärk oli minu sisemise usu peegeldus.
Karmo kirjutas:
„Kui palju väärtust sa lood?“
Ma küsin endalt täna: Kui palju väärtust ma julgen jagada? Ilma ennast alla hindamata? Ilma kartmata, et äkki pole ma piisav?
„Kui palju väärtust sa lood?“Ma küsin endalt täna: Kui palju väärtust ma julgen jagada? Ilma ennast alla hindamata? Ilma kartmata, et äkki pole ma piisav?
Mõistan üha rohkem, et raha ei ole eesmärk.
Raha on tagajärg. Peegeldus.
Ta tuleb siis, kui ma usaldan iseennast, oma panust, oma liikumist.
Raha on tagajärg. Peegeldus.
Ta tuleb siis, kui ma usaldan iseennast, oma panust, oma liikumist.
Ma ei taha raha selleks, et tunda end väärtuslikuna. Ma tahan tunda end väärtuslikuna, et raha võiks liikuda minuni loomulikult. Läbi selle, kes ma juba olen ja kelleks ma kasvan.
Raha on nagu energia – voog, mis ei taha kinni hoidmist, vaid liikuda. Ja mina õpin seda praegu. Lubama, liigutama, usaldama.Aitäh Karmole nende mõtete eest. Ja aitäh elule, et ta näitab: raha ei mõõdeta ainult pangakontol. Raha mõõdab usaldust, ausust ja kohalolu.