Mu elu on olnud nagu meri – muutlik, avar, vahel rahulik, vahel tormine. Mõni olukord vahetub teisega hetkega, mõni voolab aeglaselt, aastatepikkuse lainetusena. Ja selles kõiges on olnud üks püsiv element: mina.

Minu valge laev on endiselt teel. Mina olen roolis. Ja see pole tühine kujund – see on sügav teadmine. Ma pole lihtsalt pardal. Ma juhin. Isegi kui vahel ei tea, kuhu täpselt… ma liigun. Vaikselt, aga edasi.

Seda laeva olen ma ehitanud tükk tüki haaval. Aasta-aastalt. Vahel küünarnukkideni vees, vahel öösiti, kui teised magasid.
Pardale on tulnud inimesi. Ja linde. Mõned jäid pikemalt, mõned ainult hetkeks. Mõned tõid rõõmu, mõned tõid kaose. Aga kõik jätsid jälje. Ja kõik õpetasid.

Täna, siin jaanipäeva valguses, küsin endalt – mis on mu laeva siiani kandnud? Mis on see, mis pole põhja läinud isegi siis, kui vesi tundus kõikjal?

✨ Mu kaks poega. Nad on olnud mu suurimad peeglid ja suurim armastus.
✨ Kõrgkooliõpingud töö ja laste kõrvalt. Raske. Väga. Aga tehtud.
✨ Aastad üksikemana – uue elu loomine kahe teismelise kõrvalt. Kasvamine.
✨ Oma kodu – mis on peaaegu makstud. Mitte lihtsalt maja, vaid kindlus.
✨ Ja kõige keskmes – mina ise. Siin. Ausalt. Ilustamata. Rohkem kohal kui kunagi varem.

Need pole lihtsalt peatükid eluloos. Need on mu laeva põhjad. Kandvad kihid, mille peale saab järgmisi korruseid ehitada.

Täna ei ole mul vaja palju öelda. Ma lihtsalt istun ja hoian.
Kirjutamine on mu tuli – ja täna annan väikese leegi.
Et mu laev püsiks soe. Et kurss ei hajuks. Et mäletada, kui kaugele ma olen juba tulnud.

Täna kirjutasin. Homme kirjutan jälle.
Laev liigub edasi.

Kuidas teha vähem, aga saada rohkem?
Võib-olla piisab ühest küsimusest päevas. Ühest mõttest. Ühest sõnast.

Kuidas teha end nähtavaks just sellisena, nagu ma olen?
Kirjutades. Iga päev. Iseendale. Siis ongi kogu elu justkui üks pikk elufilm, kus mina olen režissöör ja vaataja ühes isikus.

Täna kirjutasin. Homme kirjutan jälle.
Ja nii see film sünnib – kaaderhaaval, päev-päevalt.