Minu kogetud kogemused
Lahkuminek – Üksikvanemlus – Taastumine – Töökaotus
Lahkuminek
Lahkuminek lõi mu elu tasakaalust välja – eriti valus oli see, et kaotasin osa iseendast.
Oli 2006. aasta sügis, kui võtsin oma kooliealised lapsed ja kolisin teise maakonda – olin seal saanud uue töökoha. Täna tundub see samm lihtne, aga tegelikkuses eelnes sellele aastaid sisemist rahulolematust ja kurbust.
Minu esimene tõsisem suhe algas, kui olin 22. Mu kaaslane hoolis minust ja soovis ühist tulevikku, kuid mul puudus varasem kogemus lähedusest. Ma ei osanud lähedust hoida ega väärtustada. Aasta hiljem kohtasin oma laste isa. Meie suhe oli alguses põnev ja seikluslik – täis elu, ootusi ja lootusi.
25-aastaselt sündis minu esimene poeg. 3,5 aastat hiljem sündis teine. Emadus tuli mu ellu suure jõuga.
Ma ei loobunud oma unistustest. Kui esimene poeg oli 2,5-aastane, alustasin kõrgkooliõpinguid. See oli intensiivne aeg – õppimine, lapsed, töö, kodused toimetused. Aastaks võtsin teise lapse sünniga akadeemilise puhkuse, aga jäin kindlaks. Ma lõpetasin. See andis mulle selge sõnumi: kui ma midagi päriselt tahan, siis suudan ma oma hirmud ületada.
Sellel teekonnal toetusin nii laste isale kui ka oma vanematele. Minu eesmärk oli selge – pakkuda lastele paremat tulevikku ja saavutada isiklik sõltumatus. Kuigi kõrghariduse omandasin, ei kulgenud tööelu alati soovitud rajal. Ometi õppisin sellest: kannatlikkust, visadust ja endale kindlaks jäämist.
Üksikvanemlus
Üksinda laste kasvatamine on korraga kurnav ja sügavalt tähenduslik.
Algas elu suurim muutus – vahetasin elukohta, sain uue töökoha ja alustasin koos lastega uut elu täiesti võõras keskkonnas.
Enne kolimist käisime lastega tulevast kodu vaatamas. See oli mu teekonna algus üksi emana. Olin täis lootust ja samal ajal teadmatuses, mis mind ees ootab.
Minu noorem poeg läks teise klassi, vanem kuuendasse. Alguses kartsin, kuidas nad uues kohas hakkama saavad, aga üsna ruttu selgus, et väiksem kodulähedane kool oli meile õige valik. Lapsed võeti soojalt vastu ja õpetajad olid toeks. See teadmine, et nad on hoitud, andis mulle võimaluse keskenduda oma tööle ja meie uuele elule. Koolist sai meie tugipunkt.
Igapäevane elu tähendas pidevat organiseerimist: koolitööd, söögitegemine, õppimised, kaisutused, mured ja rõõmud – kõik pidin ma ise lahendama. Olin korraga nii ema kui isa.
Ühel hetkel, teisel aastal, palusin laste isal neid hoida tööreisi ajal. Aga see plaan kukkus läbi – ta sattus avariisse, põhjuseks taas alkohol. Sel hetkel sai mulle selgeks: ma ei saa enam riskida – ei laste turvalisuse ega oma vaimse rahuga.
Õnneks olid olemas vanavanemad, kes pakkusid stabiilsust ja armastust. Samuti leidsin tuge uues kogukonnas, kus mind võeti kiiresti omaks. Sain panustada ühistesse tegemistesse, ja see lõi kuuluvustunde ning andis mulle uue jõu.
Tööalaselt alustasin uue ametiga, mis kujunes stabiilseks ja pikaajaliseks tööperioodiks. Jätkus mu karjäär erinevates rollides, kus sain rakendada oma oskusi ja kogemusi.
Algus polnud lihtne. Kasvatasin poegi läbi teismeea – emotsionaalselt nõudlik aeg, kus oli palju küsimusi ja vähe kindlust. Aga see periood õpetas mulle iseseisvust ja kinnitas veendumust, et igal olukorral on lahendus.
Kõrvalt hakkasin tegelema asjadega, mis pakkusid rõõmu ja tasakaalu. Osalesin liikumistreeningutes ja avastasin loova tegevuse – keraamika, mis aitas mul ennast maandada ja paremini tunnetada. Need hetked iseendaga said oluliseks osaks minu taastumisest ja sisemisest tugevusest.
Mu suurim rõõm ja saavutus on mu pojad. Nad on kasvanud iseseisvateks ja toimetulevateks noormeesteks.
Selle teekonna jooksul õppisin toetuma ennekõike iseendale. Vastutus ja vabadus õpetasid mind tasakaalu leidma.
Tagasi vaadates tunnen tänulikkust. Olen õppinud muutusi tegema, lahendusi leidma ja vajadusel otsast alustama. Need kogemused on mulle andnud selge teadmise:
ma suudan alati edasi liikuda – isegi siis, kui tee on ajutiselt kadunud.
Õppimine ja kasvamine on olnud minu elu loomulik osa.
Taastumine
Pärast haigust ei vaja tuge ainult keha – paranemist vajavad ka meel, enesetunne ja identiteet.
Sügisel 2023 muutus mu elu taas ootamatult. Juulis hammustas mind puuk, kuid esialgsed vereproovid olid negatiivsed. Arvasin, et olen lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et ei aimanudki, mis mu kehas tegelikult toimub.
Septembris lõi haigus ootamatult välja: palavik, tasakaaluhäired, oksendamine. Olin üksi kodus. Ei suutnud ennast enam aidata.
See oli esimene kord elus, kui tundsin päris hirmu. Kui varem olin alati ise hakkama saanud, siis nüüd pidin esimest korda paluma abi.
Kolm päeva intensiivravis on mu mälus kui tühjus. Kui teadvusele tulin, ei suutnud ma isegi seista ega tasakaalu hoida. Füsioteraapia ja esimesed sammud rulaatoriga olid aeglased, kohmakad, hirmutavad. Pidin õppima abi vastu võtma.
Nädal hiljem saabus uus löök – näohalvatus. Nägu muutus asümmeetriliseks, silm ei sulgunud, kehas oli valu ja ärevus. Järgnesid logopeedi harjutused, füsioteraapia, massaažid – iga väike edusamm tundus kui võit iseenda üle.
Töökaotus
Kui töö kaob, kaob korraks ka osa identiteedist. Tekib tühjus, kahtlused ja küsimus: kes ma nüüd olen?
Augustis 2024 sain uue löögi – mind vabastati töölt. Põhjuseks olid haigusest tingitud ärevushäire ja mäluprobleemid, mis olid saanud minu igapäeva osaks. Olin veel taastumas, aga usaldasin, et suudan panustada ja kasvada. Tööst ilma jäämine lõi mu hetkeks tasakaalust välja. Kui ma ei ole enam “tööl”, siis kes ma olen?
See polnud esimene kord mu elus tööta olla. Varem olid need pausid lühikesed – maksimaalselt kolm kuud. Seekord venis paus aastapikkuseks. Aga just see aeg õpetas mulle rohkem kui ükski eelnev kogemus.
Soov mõista ennast ja teisi sügavamalt viis mind õppima Loov Ruumi koolitusel. Elukriisid, mida olen ise kogenud, on muutnud mind – ja andnud mulle võime toetada ka teisi. Sealt algas minu tee kogemusnõustajana.
Täna olen füüsiliselt taastunud: liigun, näonärvihalvatus on taandunud. Vaimselt on taastumine veel pooleli – ärevus ja mäluprobleemid on alles, aga õpin nendega elama.
Olen praegu veel töötu, aga mitte passiivne. Olen lõpetanud kogemusnõustaja, ettevõtluse ja kodulehe tegemise koolitused. Iga päev liigun edasi: käin ujumas, võimlen, teen shindo venitusi, kõnnin looduses. Ja kui kevad tuli, pöördusin tagasi aeda – maa on minu maanduskoht.
Mul on lõpuks aega iseendale. Aega küsida: mida ma päriselt tahan? kuhu ma liigun? Olen hakanud uskuma, et olen väärt armastust ja toetust. Olen tundlik, loov, empaatiline – ja see on minu tugevus, mitte nõrkus.
See kogemus on õpetanud mulle, et elu kestab – isegi siis, kui kõik näib lagunevat.
Ja mina – kasvan koos eluga edasi.
Täna toetan ma teisi nende rasketel hetkedel – kogemusnõustajana. See töö ei ole lihtsalt amet, vaid kutse. Iga jagatud lugu, iga kuulatud valu, iga väike edusamm – need annavad minu elule uue tähenduse ja sihi.
Ma ei oota ega lepi enam lihtsalt. Ma otsin lahendusi.
Elu on ilus. Ja mina – olen selle elu teadlik osa.
Meediakajastus Tre Raadios
Puukensefaliit ja vaktsineerimine
Puugid levitavad borrellioosi ja ensefaliiti. Millised on nende nakkuste sümptomid, millie on ravi ning kuidas vältida haigestumist?
Stuudios on Rapla Perearstikeskuse perearst Dr. Argo Lätt ning möödunud aastal raskekujuliselt ensefaliiti põdenud Katrin.
Saatejuht on Ott Ojand
Kogemusnõustaja Katrin Polli
Ojaveere Teraapiakeskus pakub kogemusnõustamist ka neile, kellel käsil taastumisprotsess mõnest rasket haigusest või seisundist. Katrin on ise raskelt läbi põdenud puukentsefaliidi ning nüüd jagab soovijatele oma kogemust raskest füüsilisest ja vaimsest seisundist väljatulekuks.
Saatejuht on Taagi Tellus.